Muusikali “Mees La Manchast” üks peaosalistest Priit Volmer räägib loo oma suurest armastusest teatri vastu, mis ei lase isegi vigastatuna rahulikult kodus istuda, sest süda on ikka laval…
Kui Urmas Põldma “Silva” esietendusel Achilleuse kõõluse rebestas, vapustas see tervet teatrit ja ka publikut, kes Estonia solistile südamest kaasa elas. Vaid paar kuud tagasi kordasid sa Põldma trikki ja lausa kaks korda (!). Kuidas see juhtus?
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada eelmise aasta oktoobrist… Olen suur spordipoiss (viimasel ajal küll tugitoolisportlane) ja läksin oma iganädalasse võrkpallitrenni, kus mul õnnestus Achilleuse kõõlus ära rebestada. Nüüdseks olen hästi kursis praeguse haiglaeluga ja sellega, et noortel on väga palju sarnaseid vigastusi – kellel mägedes ronides, kellel sportides.
Eks see ole mingi märk, et mõistus on veel poisikese oma, aga eks keha hakkab vist juba vananema, kuigi 33 ei ole veel ju mingi vanus! (naerab) Huvitaval kombel juhtus see õnnetus täpselt Urmase õnnetusest 1 aasta ja 1 kuu hiljem – 16. oktoobril. Omavahel teeme üsna musta huumori valdkonda jäävaid nalju – kes on järgmine? Meie garderoobikaaslasel René Soomil on juba linnuke kirjas, sest möödunud aastal toimunud Sulev Nõmmiku operetigalal läks ta lavale välja väänatud hüppeliigesega. Tegelikult loodan väga, et selliseid asju kellegagi ei juhtu ja ma tahaksin juba väga anda selle Achilleuse kõõlust toetava saapa Urmasele tagasi…
Ehk on sinus lihtsalt liiga palju muusikali peategelast, „kelle hing talub võimatut valu, ta julgete radadel käib, teeb heaks ülekohtused teod ja võitleb ka väsinult veel…“. Kas lavaarmastus oli nii suur, et ei lasknud rahulikult paraneda?
Selle teise korra kohta… eks puhkuselt tulnud inimene on täis tahet ja energiat ja kuna mul tõotas tulla päris kena hooaeg kolme suure rolliga (Geronte de Ravoir „Manon Lescaut’s“, Ptolemaios „Julius Caesaris“, Cervantes/Don Quijote „Mees La Manchast“), siis hakkasin kohe järgmise tükiga tööle, sest “Manon Lescaut’” proovides sain juba aimu, mida Geronte’i roll endast kujutab. Nii alustasin Ptolemaiosega. Aga eks kõnekäändki ütle “liigne agarus on ogarus”. Nii läks ka mul. Ülehindasin oma jala seisukorda ja eks lavastuse dekoratsioonid, mis koosnevad eri kõrgustel olevatest poodiumitest, nõudsid omajagu turnimist. Läksin järjest julgemaks ja nagu elus ikka, ühest valest sammust piisab. Komistasin, tasakaal läks ära ja astusin ühe jalaga ühe poodiumi serva peale ja teisega teise serva peale ning kõõlus läks õmblustest lahti. See oli õudne hetk. Siis olin jälle kipsis. Ühest küljest oli piinlik ja teisest küljest tuli masendus peale. Ma ei astunud kuu aega teatri uksest sisse. Tead, kui pikk üks kuu võib olla…? Selle jää ja lumega ei julenud välja ka minna, oli üks nädal, kus käisin ainult akna peal värsket õhku hingamas.
Nüüd on järg kolmanda rolli käes ja olen rohkem aktiivne pealtvaataja. On huvitav rollile teistmoodi läheneda, sest enamasti on ooperis nii, et kohe hakatakse laulma. Muusika dikteerib oma töökorra, ei saa nii pikalt istuda ja rolle analüüsida. Ooperis on suhteliinid ja rollid enamasti väga selged, “Mees La Manchast” ei ole aga muusikal selle tavapärases tähenduses. “Mees La Manchast” on aga väga filosoofiline materjal. See on tegelikult draamatükk – Wasserman kirjutaski selle algselt näidendiks.
Neeme Kuninga lavastus tõotab tulla fantaasiapiire kompav. Milliseks kujuneb sellise nägemuse kohaselt Cervantese-Don Quijote kaksikroll?
Seda on veel raske öelda, sest olen alles teel. See on kindlasti väga uhke materjal, üks unistuste roll igale lauljale ja näitlejale. Wasserman on öelnud, et Cervantes on tema alter ego ja don Quijote on Cervantese alter ego… Kui palju nad on erinevad ja kui palju sarnased? Võib-olla saab Cervantes don Quijote tegelaskujuna ja piltlikult öeldes tema rüütlikilbi varjus öelda välja selliseid asju, mis muidu oleksid mõeldamatud. Nad on kahtlemata erinevad inimtüübid, aga mõtlevad ühtemoodi.
Mis on sinu “võimatu unistus” (“Impossible Dream”)?
Mulle väga meeldib unistada ja fantaseerida. Mõelda, mis oleks siis, kui…? Võib-olla ei olegi oluline selle saavutamine, see oleks justkui boonus. Unistamine aitab elada. Kui sa kaotad oskuse unistada, siis võid väga kergesti masendusse langeda. Ka selles lavastuses on oluline unistuse poole püüdlemine – kas sa selle saavutad või mitte, see polegi nii oluline. Tähtsaim on teekond selle unistuse poole.
Lauljana on seesama roll olnud mu unistuste roll. Seda olen ka varem välja öelnud.
Fännidele võib lootust anda Sind laval näha…?
Loodan, et märtsi lõpus ja aprillis saan juba jooksvas repertuaaris osaleda. Saabas lubatakse ära võtta 21. veebruaril. Vaatame, mis siis edasi saab…
